Ma otsustasin järgida Jeesust Bulgaariasse 2008

Ühel vihmasel septembri hommikul asus Lehtse Misjonikeskusest teele kirju reisiseltskond. Teele Bulgaaria poole, et täita Jeesuse suurt misjonikäsku- minna kõike maailma ja teha Tema jüngriteks kõik rahvad. Selle grupi eesotsas seisis Johannes Kudrin, temaga oli liitunud misjoniorganistasiooni HARVEST 21 liikmed, misjonikooli GO YOU! õpilased ja kristlased erinavatest kogudustest, kokku 17 inimest.

    Johannes Kudrin, kes teatavasti on pühendunud telgievangelismile, oli saanud kutse minna toetama telgievangelsimi meeskonna sündi Bulgaarias ja läbi viima telgifestivali, mis seekord kandis nime LOOTUS.

     Reisitingimused kui püüda neid lahterdada mingisse kategooriasse, võiksid ehk asetuda 1 tärni alla. Kõik vajalikud toimetused aeti ära bussis ja bussi kõrval ja esialgu tundus see ehk pisut shokeerivana - ei mingeid peatusi mõnusates kohvikutes ja söögikohtades, ööbimisi motellides või muud sarnast. Toit valmistati bussi kõrval ja magamine bussi põrandal ja pinkidel. Ja ime küll - kõik sai tehtud.

 

     Õppisime oskust olla rõõmsad ja tänulikud ka mitte kõige mugavates oludes, vaadates ettepoole - eesmärgile teenida Jeesust ja tuua hingi sisse Tema Kuningriiki. Sõit kulges ladusalt ja mängleva kergusega läbisime riiki riigi järel.Marsruut läbis Lätit, Leedut, Poolat, Slovakkiat, Ungarit, Rumeeniat.

 

Päevad olid päikselised ja jälgisime huviga, millistena mööduvad need erinevad riigid ja rahvused meie bussiaknast. Mida ligemale Bulgaariale, seda suuremaks kasvas põnevus ja seda vähemaks jäi riideid seljas. Kuuendal päeval jõudsime esimesse sihtpunkti - Dobrici linna.

Meid võttis vastu linna evangeelne kogudus, samal ajal saabus 9 liikmeline meeskond Valgevenest eesotsas noore ja jõulise evangelisti Jevgeni Kulinovitshiga. Kõikide nende jõudude ühendajaks oli aga bulgaarlane Jentsi Jentshov koos oma naise Sofiaga.

Algasid päevad täis tegevust - igal hommikul alustati ülistuse, palve ja seminaridega.Seejärel suunduti linna, et jagada kutseid õhtusteks koosolekuteks. Dobrici linn hämmastas oma sovjetliku vaimuga - hooned ja see, millises seisundis nad on, samuti unisus ja ükskõiksus vaimses atmosfääris. Väga tavaline, lausa linna firmamärgiks olid tänaval vedelevad puhkavad koerad.Seda õhkkonda oli meid kutsutud raputama ja äratama! Kuulsime kohalikelt, et enamus bulgaarlasi eelistab traditsioonilist õigeusku ja kõike evangeelset ja uuenduslikku peetakse sektideks ja on taunitud.

Koosolekud toimusid 4.päeval linna kesksetel väljakutel ja vaatamata reklaamiakampaaniale ei saa öelda, et inimesed oleksid tulvanud ja täitnud kogu väljaku, mis kahtlemata oli meie kõigi ootus ja lootus.

Kuid Jumala teed ja mõtted on teisugused kui meie omad....Imeline ja hämmastav aga oli igal õhtul see, et kui evangeeliumi kuulutus algas ja koosolekule kogunenud inimesed olime meie ise - evangeelsed meeskonnad, siis alatrikutsele vastas alati umbes 20 inimest.

Jäi mulje, nagu oleksid nad kuskil pimeduses kuulanud ja äkitselt ilmunud pimedusest valgusesse.Olime tunnistajateks ühe noormehe aulisele vabanemisele deemonitest, ühe narkomaani pöördumisele Jeesuse suunas ja paljudele tervenemistele. Soe oli ka Valgevene, Bulgaaria ja Eesti meeskonna koostöö, igal õhtul anti erinevaid tunnistusi oma eludest ja jutlustati, andes teine teisele teed.

Ülistusega teenisid Julia ja German Andrejevid, ehk lühemalt ansambel Transit.

Kui asusime teele Dimitrovgradi suunas, olime siiski veendunud, et midagi selle linna vaimses atmosfääris sai muudetud alatiseks.Isegi kui meie silmad seda ei näe, olime külvanud nähtamatuid seemneid, mis kannavad vilja omal ajal.

Ja niisiis - asusime teele idast läände Dimitriovgradi suunas.Läbisime kuurortlinna Varnat, peatusime hetkeks Musta mere ääres, kus julgemad meist end merelainetesse kastsid ja hilisõhtuks jõudsime sihtpunkti.

Meid ootasid kohaliku koguduse Novoje Pokalenje inimesed, kelle juurde majutusime.See oli linn, kuhu püstitasime telgi.Telgi püstitus võttis aega pool päeva, kogu meeskond oli sellest oli raskest füüsilisest tööst haaratud.

Põnev oli vaadata, kuidas telk, nagu üks võimas loom ajab endale jalad alla ja omandab kuju ja vormi.

On midagi arhailist ja võimast kui pannakse püsti selline koda ja see on mõeldud täituma Jumala Vaimu ja ligioluga. Selles telgis viisime läbi festivali, mis kestis 5 päeva.

Telgievangelism on erinev meile tuntud kuulutuskoosolekutest.Idee, kuidas viia läbi evangeelset festivali, tekkis Johannes Kudrinil omal ajal piiblikoolis õppides.

Mõte seisneb selles, et kasutada loovust ja erinevaid kunstiliike, et anda selle läbi au Jumalale ja kuuulutada Tema suurust. Lisaks otsesele evangeeliumi kuulutusele.

Et idee saaks teostuda, on vaja teha tööd.Sellega tegelesimegi mitmed päevad, pestes telki, valmistades lava esinejatele, pannes paigale pingid, ehtides telki õhu- pallidega jne. Samal ajal käisime igal päeval linnas, jagades kutseid inimestele, püüdes suhelda niipalju kui keelebarjäär seda võimaldas ja kleepides ehtse kliistriga festivali plakateid seintele. Peab mainima, et Dimitriovgrad jättis endast märksa euroopalikuma, kaasaegsema ja ka vaimselt ärksama mulje kui Dobric.

Iga päev algas hommikul kell 9 ühise palvega, sellele järgnesid seminarid evangelismile olulistest teemadest, millest võtsid osa ka kohalikud kristlased.

Meie telk äratas linnas tähelepanu, seda kajastati väga positiivselt kohalikus meedias ja inimesi käis ikka ja jälle uudistamas ja küsimas, mis on teoksil.

Nendest isiklikest kontaktidest sündis nii mõnigi pöördumine.

Ajaks kui algas festival, olime üsna põnevil ja ootused olid kõrgel - kas telk saab puupüsti rahvast täis ja kuidas Jumalal tahab liikuda...

Esimesel õhtul oligi telk täis ja Germani juhitud evangeelne estraadiprogramm võttis tuurid üles. Mõned vanemad inimesed küll ei kannatanud välja detsibillide tugevust ja lahkusid, kuid ohvriteta pole peetud ühtegi lahingut.

Igal õhtul esines mõni kohalik tuntud artist, nagu näiteks evangeelse sõnumiga mustlaslaulja, kohalik ja Sofia ülistusansambel jne.

Evangeelsed päevad telgis möödusid ruttu ja igal õhtul oli päästekutse vastuvõtjaid ja tervenemisi.Ei saa just kiidelda suurte numbritega, kuid miks see nii on, jääb Jumala saladuseks.Kui oled andnud oma südamest kõik, mis võimalik, võib ülejäänu usaldada Tema hooleks.

Ja ühe põhilisema sõidu eesmärgi - uue telgievangelisti Jentsi Jentshovi

sünd sai ilmselgelt teoks.Vennad Valgevenest ja Eestist toetamas ja ümbritsemas Jensit, tehes talle teed ja tõstes teda esile - see oli südant soojendav vaatepilt.Vendade ühtsus. Ära sõiduhetkeks olid erinevad rahvused sedavõrd ühte kasvanud, et võttis nii mõnelgi silma märjaks.Soov üksteist jälle näha jäi õhku hõljuma ja südamesse pakitsema.

Viis päeva koduteel andsid piisavalt aega mõtisklusteks ja ka toimunu paremaks mõistmiseks.

Mõistsin, et telgievangelism on üks ekstreemne võimalus ja ehk ka võimalus tungida just sellistesse paikadesse, kuhu paljud ei söanda jalga tõsta.

Ta nõuab selle kandjatelt palju jõudu - nii vaimselt kui füüsiliselt.See on üks eriline moodus kanda Hea Sõnum maailma rahvasteni ja ta omab endiselt elujõudu. Usun, et telgievangelismi kandjad on erilised inimesed, erilised astjad Jumala käes ja nad vajavad erilist toetust ja mõistmist ja aktsepteerimist meie poolt.

Eriliselt selgeks sai ka see, et kõigil, kes peavad end Kristuse järgijateks, on

aeg tõusta ja minna välja tänavatele ja turgudele evangeeliumiga.

Pole ühtegi vabandust, pole ühtegi paremat aega ja pole paremaid, erilisemaid inimesi. Oleme meie, tavalised kristlased.

Usk ilma tegudeta on surnud usk.

Aeg on küps evangeeliumi kuulutada ka Eestimaal!

Täie julguse ja usuga!